SAUEAUGU TEATRISUVI

Sel suvel etenduvad juulis ja augustis Saueaugu teatritalus “Mere märgid” ja “Ingeland”.

Tähelepanu! 

17. juuli "Mere märkide" etendus jääb ära!

See on asendatud 13. juulil kell 19.00 toimuva etendusega. Juba ostetud piletid saab müüa tagasi või vahetada ümber toimuvatele etendustele 13., 14., 15. ja 16. juulil. Rohkem teavet info@festival.ee Vabandame ebameeldivuste pärast!
 
MERE MÄRGID etendused toimuvad
13 / 14 / 15 / 16 juulil 2016 kell 19:00
 
INGELAND etendused toimuvad:
20 / 21 / 22 / 23 / 27 / 28 / 29 / 30 juulil ja 5 / 6 / 12 / 13  augustil kell 19:00
24 / 31 juulil ja 7 augustil kell 17:00

Piletid on eelmüügis Piletilevis

Saueaugu teatritalu asub Ohtla külas, Martna vallas, Läänemaal

INGELAND

Tõnu Õnnepalu näidend August Gailiti "Ekke Moori" järgi

 

Teel Ingelandi

Tõnu Õnnepalu, kirjanik

INGELANDI teine suvi
Eestis on ju kaks teatrit: talveteater ja suveteater. Inimesed, kes neid teevad, on samad, aga teatrid täiesti erinevad. Suveteatris juhtub asju, mida talveteatris iial ei juhtu. Sadu, torm, äike, udu ja loojang — kõik võivad sekkuda etenduse käiku. Pole mingit rutiini ja iial ei tea, mis sellest kõigest välja tuleb. Suvel julgetakse rohkem. Rämedamat nalja ja liigutavamat kunsti. Ja vaataja — vaataja on ka ju suvel teine. Ta ei tule läbi tuttava pimeda linna, ta tuleb läbi valge suvise maa. Temalgi on meeled rohkem lahti, nagu teekonnal ikka, kodust ära. Ka näitlejad, kogu trupp on ju kodust ära tulnud, tulnud kokku sellesse ühte kohta selleks üheks lühikeseks ajaks tegema seda ühte asja. Milline kontsentratsioon! Milline võimalus sündmuseks, milline võimalus, et midagi juhtuks. Kui talveteater suudaks säilitada selle juhtumisvalmiduse, võiks seal sündida erakordselt kõrge kunst. Aga ei suuda. Olud on teised. Inimesed käivad tööl, ettearvamatust on vähem, energiat on vähem — kõik on õnneks muidugi ka vähem liga-loga. Või kes siis jaksakski olla terve elu sellisel etteaimamatul suveretkel? Elu on ikka midagi muud… ka. Isegi Toomas Nipernaadi, see hulgus, läks talveks koju tagasi. Julgeda suvelgi, elada suvelgi…
Ekke Moor, Gailiti teine kuulus rändur-kangelane, valib teise tee. Ta on muidugi ka alles noor, pole veel elust araks tehtud. Ta läheb, et minna. Ta lahkub Ingelandist ja oma armsamast mitte suveks, vaid võib-olla alatiseks. Ei tea ju. Mis saab. Aga tema minekuga on imelik lugu. Mida kaugemale ta läheb, seda lähemale ta jõuab. Vähemalt sellele äratundmisele, et polegi kuhugi minna. Ei enda ega selle armastuse eest, mida ta kannab oma südames. Aga kas ta saaks seda teada teele minemata, kas ta saaks teada, mis on Ingeland, kes on ta ise ja keda ta tõeliselt armastab, kui ta jääks sinna, ei läheks? 
Selles see inimelu häda ja õndsus on, et arusaamiseks tuleb minna täielikku arusaamatusse, kojujõudmiseks tuleb kõndida kodust nii kaugele kui saab, ja oma armastatu leidmiseks tuleb ta maha jätta. Teha seda kõike ja võtta vastu nende tegude kõik kurvad ja rõõmsad tagajärjed. Kui taipad, pole enam noor. Või mida taipadki? 
 
 
Läinud juunis, kui Saueaugul Ingelandi-teekonnaks kokku saime, ei osanud ma sellest kõigest midagi oodata. Nüüd oskan oodata nii mõndagi, aga see teeb isegi ärevamaks, sest ma tean, et kuigi koht on sama, tükk on sama, inimesed on samad, pole miski sama. Suvi on teine. Mis saab? Ei tea, ei tea… Aga see ja nimelt see ongi suveteatri võlu. Et ei tea. Ja et mõnikord juhtub. Isegi imesid, kõike. (2016)

INGELANDI esimene suvi
Sügisel Tartus, teatrifestivali viimasel päeval, kui just just suure  kergendustundega üht omanäolist plakatit kokku rullisin, küsis Margus minult nagu muuseas, ega ma ei tahaks äkki Gailiti “Ekke Moorist” midagi teatrile seada. Valtetasin, et võiks ju mõelda. Tegelikult olin otsustanud sõita Tartust ja teatrist nii kaugele kui võimalik, nii mereda taha, kui saab (kirjutama “Lõpetuse inglit”, nagu pärast selgus). Aga kunstis algabki kõik väikesest valest. Viimasel minutil võtsin “Ekke Moori” ikkagi saare peale kaasa. Et võin ju lugeda, kui igav hakkab.  Igav ei hakanud üldse, aga lugesin ometi. Seekord tundus see lugu hoopis teistsugusena kui kunagi ammu. Sain aru, et see on ju lugu kunstnikust, otsijast, näitlejast. Ekke on miim, selle maailma kõige himustatuma ja põlatuma ameti kandja. Või on see amet? Pigem saatus. Või siis lihtsalt tüüp. Ja nagu õige miim kunagi, lahkub ta kodust, läheb otsima… Keda? Keda, mida otsib näitleja kõigest sellest võltselust, kust ta läbi rändab? Muidugi ennast. Oma rolli, mis poleks roll, vaid tõde, oma Enekeni, kes poleks kujutlus, vaid ihu ja hing, oma Ingelandi, mis oleks see kõik kokku. Muidugi, jaa, nagu Odüsseus oma Ithakat ja nagu me kõik seda, kuhu me kõige kirglikumalt (tagasi) igatseme ja kuhu jõudmist me kõige paanilisemalt kardame. Kuni… Aga teel Ingelandist, Ingelandi, juhtub teadagi palju. Kohtab nii mõndagi. Saab naerda ja nutta ja võib-olla muuseas ja meie eneste märkatama põletab see teekond meilt maha üleliigse, kõik selle tühise ja tähtsa, et järele jääks… Jah. Ühesõnaga, võtsin Gailiti romaani ja tegin sellest lavaloo, nagu oskasin. Ma leian, et kui juba teatraliseerida üks romaan, siis tuleks sealt ju võtta selle romaani enda sisim väärtus, nii sisuline kui vormiline. Nagu Gailitil see naivistlik poeesia, need ooperlikud dialoogid, see tegelaste mütoloogiline galerii. Ja sündmustik. Katsusin lisada just nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja. Nojah, ükskõik mida kirjutades peab ju ikka ise ka natuke lustida saama. Võõra teksti ümberkirjutamine on ta omaks kirjutamine, sest mis loevad meile kõigi maalima kirjanike Ingelandid, kui me ei saa neist otsida enda oma? Ja muidugi oli mul meeles see trupp, kellega olime koos “Vennast” teinud: Sass, Pääru, Kaie… Kuigi tahtsin teatrist nii kaugele kui võimalik, jõudsin ikka, veel kord sinna juurde tagasi. Sest oli tunne, et miski jäi seal nagu pooleli ka. Näis siis, suvel, Saueaugul, mis sest kõigest tuleb, kuhu Ingelandi me omadega välja jõuame. Põnev on küll. (2015)

Mängivad
PÄÄRU OJA
KAIE MIHKELSON
KÜLLI TEETAMM
TÕNU OJA
KASPAR VELBERG

Autor TÕNU ÕNNEPALU
Lavastaja ALEKSANDER EELMAA
Kunstnik KATARINA KLETT
Muusikaline kujundaja GARMEN TABOR
Valguskujundaja PRIIDU ADLAS

Esietendus
17. augustil 2015
Saueaugu teatritalus

MERE MÄRGID

Gardner McKay

Üks väike saar. Küllap on selliseid maailma eri nurkades palju. Paigad, mis keelduvad muutumast, kuigi maailm nende ümber muutub järjest kiiremini.
Mehed on seal lüheldast kasvu ja kõhnad; pole ühtegi, kelle kehal oleks midagi muud peale sõudmiseks ja võrguvedamiseks vajalike saledate lihaste. Ka Colm on selline. Nad kõik on selle saare peal sündinud ja kellelgi pole tahtmist olla mujal kui mere ääres või merel. Enam lähemale merele minna ei saa, kui sa just ära ei upu, ja seda mõni neist igal aastal ka teeb.
Ühel pulmapeol näeb Colm linnatüdrukut. Ilusat tüdrukut, kelle sarnast muidu seal saarel juba ei kohta. Timothead. Aasta hiljem kirjutab Colm talle kirja. Ilusama, kui temasugusest lihtsast kalurist ealeski võiks oodata.
Mängivad

KADRI ADAMSON (Endla)
MEELIS RÄMMELD (Endla)

Tõlkija INNA FELDBACH
Lavastaja MARGUS KASTERPALU
Kunstnik LIINA TEPAND
Muusikaline kujundaja TOOMAS LUNGE

Esietendus
12. august 2015
Saueaugu teatritalus
Etendus on kahes vaatuses ja kestab 3 tundi