Kuidas sai "Ilmavõõras" Saueaugule

Umbes nelja aasta eest sattusin lugema Lauri Sommeri novelli „Hilised lemmelehed” (triptühhonist „Kolm yksiklast”) ja Jaan Kaplinski romaani „Seesama jõgi”. Mõlemad raamatud lummasid ja vaimustasid, ütlesid midagi väga põhilist. Et nad jõudsid minuni korraga, oli puhtjuhuslik – avastasin alles lugedes, et kaks teost räägivad erinevatest vaatepunktidest sama lugu. Kohe tekkis äratundmine, et sedasama lugu tahaks kunagi ka teatris jutustada: sesse kätketud vastuolu maise ja vaimse ilma, argise ja taevaliku armastuse vahel on kuidagi loomuldasa lavaline, sellise reaalsuste põrkumisega on teatris põnev tegelda. Aga uskusin, et läheb kaua-kaua aega, enne kui selle tekstini jõuan. Uku Masing, kelle elust ja isiksusest Kaplinski ja Sommeri teosed tõukuvad, äratas (ja äratab siiani) metsikut, ületamatut aukartust.

Peaaegu kaks aastat tagasi küsis Margus Kasterpalu, kas tahaksin ühel suvel Saueaugul midagi koos ea- ja mõttekaaslastega teha. Kasterpalu soovis vähemalt üheks lavastuseks Saueaugule värskendust, põlvkonnavahetust, ja pakkus sestap täiesti vabu käsi. Võtsin kutse vastu, veel aimamatagi, mida tegema hakkan. Saueaugu on lihtsalt äraütlemata südamelähedane paik, kus olen ise mitu väga olulist ja hinges püsivat teatrielamust saanud.

Möödus veel mõni kuu, kui ühel ööl sain toona veel Viljandis õppinud Grete Jürgensonilt telefonisõnumi: kas kirjutaksin näitemängu, kus Grete saaks koos Garmen Taboriga mängida ning mida Grete kursavend Ringo Ramul võiks lavastada. Garmen oli Grete ja Ringo õppejõud, neil oli tekkinud hää klapp ning Grete oli ammu unistanud Garmeniga koos lavalolemisest. Olin sel öötunnil, kui sõnum saabus (kell 1.25.53, mäletab mu telefon), miskipärast ärkvel ja helistasin kohe Gretele: nad olid Ringoga kuskil rõõmsal olengul, võtsid koos telefoni vastu ja leppisime uljalt kokku, et selline lavastus tuleb. Grete rääkis paar päeva hiljem plaanist ka Garmenile, kes oli samuti valmis pikemalt mõtlemata meiega ühinema.

Kõik sobis hästi: suvi 2018, Saueaugu, Garmen ja Grete, Ringo… Ainult et millest see lugu peaks olema?

Veeretasin üht ja teist mõtet, ent äratundmist ei toimunud.

Ja siis korraga taipasin: just selles paigas ja just nende inimestega oleks võimalik pöörduda „Sellesama jõe” ja „Hiliste lemmelehtede” poole. Ringo luges materjalid läbi ja süttis samuti; teatrikoolile eelnenud aastake teoloogiaõpinguid Tartus oli temaski tekitanud tõsist huvi Uku Masingu vastu.

Kuidagi enesestmõistetavalt ilmusid ka meesosalised. Aleksander Eelmaa on me kõigi jaoks üks imetletumaid näitlejaid, liiatigi on tal Saueauguga pikaajaline side, teatritalu avalavastuseni välja. Minu kursusevend Joosep Uus, kes asub tööle sügisel loodavas Paide Teatris, on inimene, kelle huvid ja otsingud selle lavastuse teemadega vägagi haakuvad.

Kasterpalu soovitud põlvkonnavahetus Saueaugul ei saa sel suvel küll vist päris loodetud kujul teoks, kuid ehk sünnib midagi veel põnevamat: kohtuvad staažikad Saueaugu-asukad Garmen ja Aleksander ning esmatulijad Grete ja Joosep, niisamuti meie Ringoga, kes me kõik oma teed alles alustame. Mulle endale on sellised põlvkondadeülesed koostööd ja –mängud küll alati väga lummavad vaadata.

„Ilmavõõras” ei ole oma kahe põhilise tõukematerjali, Kaplinski ja Sommeri teoste dramatiseering, vaid siiski omaette lugu samade või sarnaste tegelaste ja seikadega. Aukartus Masingu ees pole teemaga tegeldes kahanenud, vaid üksnes kasvanud. Masing on mõistatus. Nii mõtleja kui luuletajana ootamatu, raputav, erakordselt mahuka ja mitmekesise loomingulise pärandiga. Kes ta raamatuid avanud, teab isegi. Masingut ei ole võimalik sildistada ega hoomata. Kõige targem eestlane ja erakordsete võimetega vaimuvägilane jäävad sõnakõlksudeks. Masing on Masing. Temaga tegelemine mõjub aga virgutavalt, ta on kahtlemata üks kõige toekamaid vaimsete otsingute sillapäid me keele- ja kultuuriruumis.

Lavatekstis ei kõla kordagi Uku Masingu nimi, päriselt aset leidnud sündmused ja elanud inimesed on üksnes lähtekohaks, et jutustada üht lugu – lugu vaimsete otsingute ja hoidmist vajava argielu valusast vastuolust ning inimlikust igatsusest need kaks elusolemise poolust kuidagi ühendada. Lugu lootusest leida nii vaimsel kui maisel teel esile kerkivatele küsimustele vastuses ühesainsas inimeses, oma armastatus. See igatsus peaks ju olema äratuntav east ja ajast olenemata?

 

Priit Põldma

"Ilmavõõras" dramaturg
märts 2018