111. "Ilmavõõras"

Alissija-Elisabet Jevtjukova, Kinoteatri eksperiment

Kallis sõber,

Käisin vahepeal Viljandi Folgil. Tantsides Metsatölli muusika saatel avasin ühel hetkel silmad ja nägin enda ees seisvat armsat noormeest. ”Tere,” ütles ta. Ma natuke ehmusin aga tervitasin vastu. ”Ma lugesin su arvustusi. Väga lahedalt kirjutad,” ütles ta nüüd ja põhjustas minus nii suure tööarmastuse plahvatuse, mida ammu pole olnud. Aitäh sulle armas inimene! Ja muidugi aitäh kõigile teistele, kes viitsivad mind lugeda.

Õnnelikul kombel sain ma eile peale etendust ”Ilmavõõrad” otse Saueaugu Teatritalust bussiga Tallinnasse ega pidanud/saanudki seekord telkida, mis lubab mul hommikust aega võtta värskete mõtete üles kirjutamiseks.

Teatritallu ma jõudsin kolm tundi enne etendust, sest sinna läheb ainult üks buss päeval, millest ma muidugi maha jäin. Tulin taksoga. Armsad inimesed lõhkusid hoovi peal. Võtsid mind vastu jagades ka infot, et saaksin tagasi bussiga.

Tundub, et olen nüüdseks õppinud ootuseid mitte omama aga siiski seda veel mitte alateadlikult.

Kodulehel on olemas lühikirjeldus põhisüžeest, mille olulisus mulle tundub mitte rohkem kui 50% muidu detailidest, aga vist mitte palju vähem ka. Kui päris aus olla, lugu ise ei jõudnud mind endast huvituma panna. Armukolmnurk põhiplaanis, mis iseenesest ei taha mind tõmmata, sest päriselu on huvitavam.

Tegelaste detailid mängisid rolli. Eriti temaatika ja üldse elulise suhestumisega meeldis mulle kaasa elada noormehele (kes selle asemel, et mõelda naistest mõtles luulest ja keeltest ja kasvamisest, ehkki ei saanud enda sisemust lukust lahti) ning vananevale meistrile (kes oma hingerännakutega ”imelik” tundus). Oskasin või lihtsalt tahtsin rohkem neist aru saada. Kui laval olid naised, läks teema mõnusalt maapealseks, mida on kuidagi piisavalt aga kontrasti jaoks muidugi võib.

”Lugu luulest, armastusest ja kosmosest”

Imeline kooslus niikuinii, kõik lemmikud lähedased teemad.

Enamasti tuli empaatia loomulikult, kuid vahel jäi mõte seisma selle peal, et ”kas nad ei tunne end mugavalt?” või ”Kuidas saab sellist elulist olukorda mängides laval mitteloomulik välja näha?” ja nii edasi. Vanemal mehel koperdusid sõnad vahepeal kuhugi ja mulle tundus, et see ei peaks nii olema. Aga oli palju ilusat. Näiteks kui herilane ümber Estri tiirutas ja Ester ta kergelt eemale lükkas. Ja kui nad kõik tegid suurde anumasse tule, istusid selle ümber, vestsid lugusid ja poiss laulis.

Muusika tegi head. Üsna minimalistlik klaver, meenutas lapsepõlve imelisi muinasjutte, mis panid mõtted lendama ja silmad tegema täistiiru naudingust.

Kuidagi moodi meenutas see etendus mulle olulisel määral etendust ”Ristumine peateega”, ainult et iga koostisosa oli väike samm maas sellest, et mulle samuti meeldida. Muusika oleksin mina teinud natuke vaiksema ja natuke lühemalt. Ta läks üle võluva õrna piiri. Ma kurvastasin.

Umbes nagu kui sa ootad midagi väga imelist ja sa tunned kogu kehaga, et kohe-kohe see tuleb, aga siis üks väiksemgi vale liigutus ja kõik. Väike varjatud pettumus ja enam ei viitsi, lähme magama.

Ma ei saa aru, mis suhe mul etendusega jäi. Umbes vist see sama, mis muusikagagi. Mäletan, et seal istudes nautisin palju. Isegi pisar tuli kuskil lõpu poole, kui vanamees laua alla ronis püüdes oma enda mõtete eest peita. Aga siis jälle midagi venis ja midagi oli kuidagi lihtsalt ”olgu siis”…

Vaatasin ja mõtlesin, et ma võiksin olla päris norm näitleja ja lavastaja. Siiani on traditsioon, et kui etendus jätab sellise mulje, siis minu lemmikutesse ta ei jõua.

Oluline küsimus, mis kummitas mind tervet kaks tundi: Kas need on nii peened ja ilusad sukapüksid või nende jalad on nii imeliselt siledad??

Väga meeldis:

Vanamehe tegelase dedailid (huvid ja hobid ja tunded ja mõtted)

Stseen ümber lõkke

Vidriku laulu esitus (aga mitte luuletuste)

Ester! Tundus kõige mugavam ja meenutas mind

Mõte, kuidas harjutada näitlemist: Rääkida üks väga huvitav veidi ebareaalne lugu (et kindlaks teha, et kuulatakse tähelepaneliult, lisada natuke puhast ilusat absurdsust) ja kui inimesed vaatavad kahtlustava pilguga (kas tasuks kohe hullumajja viia) küsida ”Aga mida teie unes näete?” (Meistri muusa)