"Kohtlaselt kodune ilmavõõras"

Meelis Oidsalu, Eesti Ekspress 22.08.2018

„Ilmavõõras“ on lavastus, mille ükski element (draamatekst, režii, näitlejatööd) pole eraldi võttes erakordne, aga mis on sellegipoolest sündmuslik. Ja ma ei kirjutaks sündmuslikkust sugugi Saueaugu teatritalu kohavaimu kraesse, kuigi jah, kõik seal mängitud lavastused saavutavad laudakatuse all esitatuna orgaanilise hingamise. Hoopis näitlejaansambel on kokku sattunud erakordselt sünergiline, olukorra- ja partneritundlik. Seejuures neliku kogenum pool (Garmen Tabor, Aleksander Eelmaa) ei kipu noori (Viljandis näitlejaks alles õppiv Elar Vahter ja Grete Jürgenson Rakvere teatrist) üle mängima, varjutama, ja noorte mängus näeb rohkem nüansse, kui nende ea või lavakogemuse juures eeldaks. Harukordselt heliseva ansamblimängu kõrval jäid meelde ka stseeniti avanevad-sulguvad teatritalu laudauksed. Tegevus toimus vaheldumisi katuse all ja õue peal, väljast palavasse katusealusesse jõudnud õhupahvakud mitte ainult ei jahutanud publikut, vaid rütmistasid lavastust, vaheldasid vaatenurki, võimaldasid näidata tegelasi loomulikus valguses.

PRIIT PÕLDMA NÄIDEND põhineb Jaan Kaplinski kujunemisaastaist kõneleval raamatul „Seesama jõgi“ ning Lauri Sommeri Uku Masingust rääkival novellil „Hilised lemmelehed“. Noor vene filoloogiat õppiv Vidrik (Elar Vahter) loeb lavastuses enda tekstide pähe noore Kaplinski luuletusi, aga pole ometi Kaplinski. „Kaplinski oli märksa keerulisem kuju kui Vidrik,“ teadis mu kogenud teatrikaasa Lea Tormis tõdeda. Ometi kiitsime mõlemad tudeng Vahteri hingestatud ja täpset mängu. Vidrik, kes oma sõbranna Estri (Grete Jürgenson) seltsis ühel suvel Meistri (Aleksander Eelmaa) ja tolle naise Elleniga (Garmen Tabor) tutvub, on tark ja teadmishimuline, aga ka kohtlane ja sellisena ometigi Kaplinski raamatu noore peategelase moodi.

„Seesama jõgi“ on nimelt kohtlane raamat, sisaldades ka maailmakirjanduse üht veidramat seksistseeni (lk 80), milles noored parteiajaloo tuupimise kõrval poolvägisi süütust kaotada üritavad. Priit Põldma on säänse kohtluse häbematult näidendisse kirjutanud, ilmutab see end juba näidendi alguses, kui Ellen Estrile ütleb, et too on „ilusaks nooreks daamiks kasvanud! Alles sa olid väike Estri-tirts, kes muudkui vahele segas, kui su isa ja Meister tahtsid rääkida. Usust ja ei miskist muust! Aga sina muudkui, et võtku Meister sind sülle ja sile tee, sile tee, sile tee, auk...“ Vulgaarsevõitu sissejuhatus teiseks vaatuseks täisauru sisse saavale ja Estri rasestumisega lõppevale vanurist Meistri ja noorukese Estri armuloole.

Kui siia lisada veel suvalisel hetkel luulet deklameerima kukkuva Vidriku ebaharilik kiindumus vanamehe vastu, Elleni sulaselik allaheitlikkus vanamehe tujudele ja poolsuletud silmi qigongi harjutav Meister, on retsept piinlikuks intellektuaalitsevaks-intsestiaalseks traves­tiaks justkui olemas. Ometi on materjalist välja võlutud nüansseeritud ja kõike muud kui banaalne suhte­draama. Isegi teise vaatuse ava­stseen, kui Meister ja Ester hommikusöögilauas üksteisele lollaka armununaeratusega häbematult otsa vahivad, on kohtlaselt... ilus. Üleüldse on see köögistseen nagu ka suur osa ülejäänud näidendist Priit Põldmal kuratlikult hästi kirjutatud. Köögistseen mitte ainult ei alga täiesti uues helistikus (vanamehe ja tüdruku ebaküps, lapsik armuõhin, mille juured esimese vaatuse sündmustikus), vaid sama stseeni sees leiab aset ootamatu konflikt. Poisikeselikult armunud Meister tõsineb järsku ja ründab end Meistrile avanud – oma luuletust deklameerivat – Vidrikut, kasutab täiesti irratsionaalset, põhjendamata vaimset vägivalda noormehe suhtes, kelle plika ta juba üle on löönud. Enne kui vaatuse avastseen lõppeda jõuab, on kehtestatud laval taas täiesti uus helistik, aset leidnud järjekordne tektooniline nihe suhteregistris. Nüanssides avalduvaid orgastilisi ootamatusi on paari stseeni keskel veel.

KAKS KOHTA JÄID LAVASTUSLIKULT kripeldama. Esiteks jõeäärse riietepesu pilt, milles Ellen ja Ester olid asetatud laealustele taladele alla publiku poole küünitades pesu loputama. Publik istus sel hetkel justkui Kaplinski „sellesama jõe“ põhjas ja vaatas ülal kaldal naisi Meistri aluspesu küürimas. Ses karjuvalt kõnekas hetkes igatsesin veel mingit pisikest kujundlikku või sisulist nüket, mis ägedalt seatud vormilõksu stseeni raames kuidagi kokku oleks plaksatanud. Ja lavastuse lõpus kipub lavastaja Ringo Ramul, kes muidu nii hästi maldab stseenidel oma sisemises, orgaanilises tempos laheneda, kiirustama. Viimased hetked rammisid järsult üksteisele sisse. Ka skafandris lavale ilmuvat Vidriku ja Estri lapselast, kes lõpuks Meistri paljuigatsetud Magellani pilveni jõudis, poleks lavale vaja olnud, raadiodiktor ütles ta kohta juba kõik.

Aga see kriitika ei lähe ka mulle endale õigupoolest korda, sest veidravõitu suhtepuntrast kõnelevas ja tulnukliku dialoogiga lavastuses on, klassikut tsiteerides, kõik „nii kahtlaselt kodune, kohtlaselt tuttav“.