"Tuul jõe kohal – Saueaugul, Taevaskojas"

Pille-Riin Purje, Postimees 10.08.2018

«Libisen käsitlejate käest ära, jättes igayhele tema kimbukese detaile...» (Lauri Sommer, «Hilised lemmelehed»)

Tänavu jõudsin Saueaugu teatritallu suve viimasele «Ilmavõõra» etendusele. Lausa erandlikult oli kuumus 6. augusti õhtul taandunud ja tuulepuhangud jahmatavalt jahekarged.

Viimane mängukord algas kildudega: kui neli tegelast kokku said, pillas Meister (Aleksander Eelmaa) maha maalimistarvete kandiku, mille peal oli paar purunevat anumat, üks neist sinine. «Killud toovad õnne,» poetas Meister kavalkohmetu tähenduslikkusega. Hää perenaine Ellen (Garmen Tabor) tõi kärmesti luua, pühkis purunenud anuma tükid kokku ning tõrjus noori külalisi eemale. Ometi jäi üks väike sinav kild põrandale ja selle korjas Ester (Grete Jürgenson) peagi üles, et vaadata läbi klaasi kui pilvetükikese.

Hea oli olla, kui teatritalust koju sõitsime, igaühel oma kimbuke detaile kaasas. Kuidas keegi sellega edasi talitab, jääb inimese, aja ja mälu ühishooleks. Mõnus on otsida riiulist või kogust Jaan Kaplinski «Seesama jõgi», Lauri Sommeri «Kolm yksiklast», Uku Masingu ja Kaplinski luuletused, ahmida assotsiatsioone Priit Põldma lavaloost ning sättida detailikimbukesi raamatulehtede vahele. Sarnaselt käitub Vidrik (Elar Vahter) haruldase valge õiega, millele Ester lubab herbaariumis anda uue elu. Ainult et Vidrikul saab süda täis, kui viskab raamatu ühes lillega kohvilauale ja lahkub.

Küllap osa teatrimälust ongi sadade, kui mitte tuhandete lehekülgede paksune teos, mille vahel kuivab, närbub, pudeneb tolmuks unuvaid kimpe. Aga õnneks on tõelise luuletuse intensiivsusest kantud teatrielamusi, mis kestavad. Tulevad leevendava tuulepuhanguna meelde. Ei pruugi pääseda olemast sõnastatud, aga loevad ikka, kui viidata novellile «Hilised lemmelehed».

Priit Põldma näidendis ja Ringo Ramuli lavastuses sünnib kooskõla ajavaimu nõtke tabamise ning mõistvalt mõtliku siin-ja-praegu vaateviisi vahel. Kalendriga mõõdetav nelja tegelase kohtumisaeg on kuuekümnendad: krantsid Belka ja Strelka käisid kosmosereisil 1960. aastal, Jaan Kaplinski debüütkogu «Jäljed allikal» ilmus luulekassetis «Noored autorid» (1965). Kui lavaloos kordub jõulise mustrina Kaplinski luuletus «mida saab vastata neile/kes sinult vastust ei küsi», siis «Ilmavõõrast» läbib just vastuse küsimine, mälusildade usaldamine, mitte põletamine.

Meistri pahameel inimkonna lapsikuse pärast on praegu ehk veelgi õigustatum. Ometi aimub «Ilmavõõra» lavastusest nii täiskasvanuks olemise lepitavat elutarkust, kus kibedus ja huumor üha põimumas. Ent samas ilmneb paratamatut lapselikkust, millest ei pääse noor ega vana, milleta täiskasvanu hing tarduks ega sünnikski laulusid. Aleksander Eelmaa lavaelus saab salvava sarkasmi ja hapra kaitsetuse tasakaal ja tasakaalutus iseäranis ilmseks. Nii ka une ja tõeluse ühisosa, mida kogeme, jälgides Meistri plastilisi sooritusi siin- ja sealpool läve.

Ringo Ramuli õhustiku loomise oskus, terav teatraalsusenärv, vormiline viimistletus koos mõttelöövusega kiskus mu kaasa juba diplomilavastuses «Kellavärgiga apelsin» (2017). «Ilmavõõras» saavad tinglikkus ja ehedus jõevooluks, kus omad ärevkärestikud, uned ja peeglitagused lummutised. Kunstnik Marion Undusk, valguskunstnik Priidu Adlas, helilooja Jakob Juhkam on terviku koos- ja kaashoidjad. Leidlikud misanstseenid hõlmavad kogu mänguruumi, laealusest ustetaguseni.Meistri kabinetis kõrguv raamaturiiul kaetakse tegevuskoha teisenedes valge pitskardinalooriga, samasugune varjab ka linnakabineti seina, justkui viide «Lääne tsivilisatsioonis on kultuur rohkem kardinate kui akna eest...» («Seesama jõgi»). Naiste pesuloputamise rituaal muutis kujuteldava jõe tõeliseks, Estri väljendusrikkast varbast ja pingulduvast säärest hoovas saali vee külmust. Samavõrd ehe on päris puulõhkumine, too «kõige parem rohi meelemasenduse vastu» («Seesama jõgi»), milles noorkülaline Vidrik ja maakodu hoidja Ellen võrdväärselt vilunud. Üks üllatavamaid momente on kaotsiläinud Vidrik puu otsas ehk lae all: ideaalne kamuflaaž beežikates, ruugetes ja helepruunides toonides noormehele, nii et üksnes looduse ja veidrike suhtes võrdselt läbinägelik Ellen leiab poisi üles ja kutsub alla.

Näitlejate kvartett on õnnestunult kokku saanud. Eelmaa Sassi ja Garmen Tabori koosmänguslepp tagab teineteisemõistmise põgusaimas kulmukergituses. Kummagi tegelase elukogemuse varjundeid ja isikupärast kaitsekihitust on lust nüansside kaudu püüda, lisaks õhkõrn distantsitaju. Grete Jürgenson on pooltoonideni paindlik partner, Estri kohanemised ja võõrdumised on kõigi kolme ligimese suhtes põnevalt loetavad.

Meistri ja Estri lembimise koreograafia kütkestab, jällegi tänu füüsilise mängujoonise psühholoogilisusele. Avastuseks on Jürgensoni sarnasus Garmen Taboriga, mis lisab suhtekolmnurgale salaloogikat. Pingest pragisevas kohvikudialoogis paotub mõlema naise salatum loomus. Valusalt ja uhkelt mõjub ennastvalitseva Elleni viivuks üle kallaste valguv tundetulv.

Veel tudengistaatuses Elar Vahter (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 12. lend, lavastaja eriala) passib igati natuke varavana ja samas kutsika sarmiga noorluuletaja rolli, kelle huulil lauludeks seotud kõne on ladusam kui eluline sidumata kõne. Vidriku kidakeelsus on vaimukalt ja mehiselt abitu, kulmineerudes küsimata jäänud küsimuseks stseenis kirvega.

Saueaugu kohavaim on ikka kohal, alates peremehe Margus Kasterpalu avasõnadest publikule, keda viimasel etendusel oli tublisti rohkem kui kohti saalis – lõpetades imestavasilmse saadikuga Magellani pilvedelt, kes pidi olema üks perepoegadest. Kui Guido Kanguri hääl Estri isana Meistrit manitses, tuli meelde «Kumalasemee» vastakas vendlus. Aga tänu «Ilmavõõrale» saavad, justkui jõevoolus või tuules sellesama jõe kohal, üheks nõnda erinevate nimedega paigad – Saueaugu ja Taevaskoja. Siit sedasi mõeldes tuleb meelde Madis Kõiv, kellest ei pääse mööda «Ilmavõõra» lõpuhakul, kahe laudkonna kohvijoomises, kas just lõputus, mine sa tea. Kellele suhkruga ja kellele mõru, aga kohvi maik on ausalt kange. Kuigi ei olda nähtavalt koos, ei tähista lõpp ometigi kokkusaamatust. Vastuoksa.

«Ma seisin lävel, nähes tuult pyhkimas yle Elu pooleli põllu.» («Hilised Lemmelehed»)